Category Archives: Uncategorized

Juristi abi pilk olnule ja olevale

16.06.2018. a. oli Õigusbüroo ÕIGUSNÕU jaoks erilise tähendusega päev. ÕIGUSNÕU kolis oma Narva mnt 150ON asuvatest ruumidest välja, kus olime kliente nõustanud ja abistanud mitmeid aastaid. Alates 18.06.2018. a. asub ÕIGUSNÕU kontor J. Kunderi tänaval. Meie hubane kontor asub maja 0-korrusel ja on eraldi sissepääsuga.

Seoses uude asukohta kolimisega olid 27.06.2018 oodatud kõik ÕIGUSNÕU sõbrad soolaleivapeole. ÕIGUSNÕU soovis oma armsatele klientidele ja sõpradele pakkuda toredaid emotsioone ning tuletada meelde/näidata, et me ei ole kuskile kadunud ja oleme alati valmis Teie seljataga seisma.

Valmistusime külalisi vastu võtma suure innu ja armastusega, proovides muuta kontori atmosfääri pidulikumaks ja elegantsemaks. Kontori interjööri kaunistasid mustad, valged ja kuldsed õhupallid ja mitmed dekoratsioonid. Hiljem ka külaliste poolt toodud kaunid lilled. Külalistele maitseelamuse pakkumiseks olime palunud meile appi Julia, kes valmistas imemaitsvaid suupisteid nii magusa kui ka soolase armastajatele. Suupistete kõrvale sai rüübata kas kuuma kohvi, teed või külma šampanjat (loomulikult ka alkoholivaba). Iga külaline tõi endaga kaasa toredaid mõtteid, mida üheskoos arutati ja aeg möödus kui linnutiivul. Tänamata ei saa jätta külalisi nende toredate kingituste ja lillede eest. ÕIGUSNÕU-le kingiti mitmeid huvitavaid esemeid, mis nüüd kaunistavad ÕIGUSNÕU uut kontorit.

Meie üllatuseks oli huvi ürituse vastu suur ning edu ja häid soove tuli soovima märkimisväärselt palju armsaid ÕIGUSNÕU sõpru. Olme äärmiselt õnnelikud ja tänulikud, et ÕIGUSNÕU-l on sellised hoolivad ja toredad SÕBRAD! Kohtumiseni juba järgmistel sündmustel.

Mis mind on hoidnud ÕIGUSNÕU-s üle 2 aasta, meie kolimine Kunderisse ja soolaleivapidu

Minu kokkupuude Õigusbüroo ÕIGUSNÕU-ga algas 2016. aasta märtsikuust, kui asusin sinna praktikale. Olles viibinud seal 2 kuud praktikal, tegi Õnneli mulle ettepaneku jääda talle sinna abiliseks, vähemalt suveperioodikski. Olin meeleldi nõus, sest tundsin, et need 2 kuud jäid liiga lühikeseks ja mul on veel palju mida saan seal juurde õppida ning suveks muud tööplaanid puudusid. Suvi möödus kiirelt ja edukalt, Õnneli usaldas mulle aina rohkem asju tegemiseks, mida ta eelnevalt oli ainult ise teinud.

Kuna mina aga alustasin sügisest uut kooliteed ja 8-tunnised tööpäevad ei oleks argipäevadesse enam kuidagi ära mahtunud oli üks võimalikest variantidest ÕIGUSNÕU heaks töötamine lõpetada ja pühendada ennast koolile. Õnneli selle mõttega päri ei olnud ja oli nõus minu väiksema panusega ÕIGUSNÕU töösse lubades mul kas peale koolipäevi kontoris tekkinud tööülesandeid teha või kiireloomulisi asju laupäeval. Selle kooli ja töö vahelise „sõja“ võitis peale poolt aastat ÕIGUSNÕU ja teise pool aastast pühendasin olulise osa just büroole. Nüüdseks olen taaskord jaganud ennast juba aasta kooli ja ÕIGUSNÕU vahel. See on võimalik tänu sellele et 2017. aastal liitus meiega Annemarie, kes ei lase töödel kuhjuda kui mina koolis viibin ja vastupidi.

16.06.2018. aastal toimus aga suur uuendus nii ÕIGUSNÕU kui ka minu jaoks. Nimelt kolisime välja oma Narva mnt 150 asuvast kontorist, mis mulle nende 2 aasta jooksul oli väga koduseks ja omaseks saanud. Nende kontoriseinte vahele jäi palju muresid ja lahendatud probleeme, mis nüüd endast maha jätsime, kuid mälestustes elavad ikka edasi. Peale pikki otsinguid leidsime ÕIGUSNÕU-le sobiva ja väärilise koha J. Kunderi tänaval.

Laupäevasel päeval ulatasin ka mina oma abikäe, et aidata ÕIGUSNÕU asjadel jõuda uude asukohta. Ilmaga meil vedas, õues oli Eesti suve arvestades uskumatult soe. ÕIGUSNÕU vaibad ei olnud ammu saanud õue värske õhu kätte, seega võtsin nad ette ja laotasin hoovis laiali, et neile enne uude kontorisse viimist veidi värskust ja sära anda. Laupäeval peale minu lahkumist jäid paljud asjad laokile ja polnud veel oma kindlat kohta leidnud, teisipäeval tulles oli aga pilt juba poole selgem, sest Annemarie ja Õnneli olid esmaspäeval suurt vaeva näinud asjade paigutamisel.

27.06.2018. aastal korraldasime ÕIGUSNÕU sõpradele soolaleivapeo. Ettevalmistusi tegime alates uude kohta kolimisest, aga nagu ikka jäi ajast puudu. Tellisime kontorisse külmkapi (sest meil on ka kööginurgake), lootes et see jõuab soolaleivapeoks kohale, aga pühade tõttu see õigeks ajaks meieni siiski ei jõudnud. Kolmapäeva hommikul kontorisse tulles oli kerge ärevus sees, aga nähes Õnneli-d ringi sagimas tõstis see ka minus pinget. Tehes viimaseid ettevalmistusi saabusid juba esimesed külalised kuni meid oli lõpuks kokku tulnud juba päris palju ja õhkkond võttis täitsa peo ilme. Mulle oli selline sündmus esmakordne ja mul on heameel, et sain olla üks osaline võõrustaja rollis. Kindlasti on see esimesi eredamaid mälestusi, mis jääb seoses selle kontoriga meelde. Tegemist oli ka meie endi jaoks esimese nn ühisüritusega. Külaliste seas oli mulle juba tuttavaid nägusid, aga ka inimesi keda ma reaalselt näinud ei olnud. Mõned külalised tundsid huvi, kuidas meil läinud on ja milliseid ülesandeid juristi abid täidavad. Siinkohal mainin ära, et kõike tuleb teha, alustades tolmu võtmisest ja lillede kastmisest kontoris ja lõpetades näiteks nädal aega koera hoidmise ja hooldamisega. Võib väita, et ükski päev ei ole ÕIGUSNÕU-s töötades ühesugune ja see mind just siin on nii kaua hoidnudki, pakkudes igasse tööpäeva midagi uut ja huvitavat, seda nii teadmistes kui kogemustes.

Advertisements

MÕTLE PÄRISELT LAPSELE JA ÄRA KIIRUSTA KOHTUSSE

Mõtlema panev lugu kehalisest karistamisest Astrid Lindgreni 1978. a. tänukõnest:

Foto maalist: Bragolin-i “Nutvad lapsed”

ÕIGUSNÕU jurist Õnneli Matt on 9 aastat spetsialiseerunud perekonnaasjadele

Hetkel, mil vanemate omavahelised suhted muutuvad keerulisemaks, eelkõige pärast lahutust või kooselu lõppu, jääb vanemate vahele laps. Sellel hetkel saavad olema kõige suuremaks kannatajaks lapsed. Hooldusõiguse jagamise ja suhtluskorra kindlaksmääramise vaidlused on muutumas üha aktuaalsemaks ja probleemsemaks. Protsess on tihti pikk ja kurnav, mis lõhub vanemaid ja last veel enam ning tihti muutub pärast seda omavaheline läbisaamine veel halvemaks.

Väga tähtis on, et vanemad mõtleksid rohkem oma lapse heaolule. Üldjuhul armastavad mõlemad vanemad oma last ja soovivad võrdselt oma lapsega aega veeta ja tema elus osaleda. See on võimalik, kui vanemad tuleksid üksteisele piisavalt vastu ja võtaksid arvesse lapse parimaid huve ja soove, seda muidugi, kui see on ka lapse enda soov, et ta saaks mõlema vanemaga võrdselt aega veeta. Vanemad peaksid mõtlema koos läbi selle, et esimese asjana ei mindaks kohtusse. Kohtuprotsess süvendab enamasti pingeid veel rohkem, tekitab stressi ja sellega kaasnevad ka üsna suured kulud, tulemus ei pruugi aga sobida kummalegi osapoolele ja lapsele.

Esmalt on oluline leida hea nõustaja, kes on just sellest konkreetsest valdkonnast väga hästi teadlik ja tal on selja taga ka praktika nendel teemadel, näeb läbi tõlgendamisprobleeme ja reguleerimist vajavaid kohti. Üks vanematevaheline hea suhtluskord peab toimima kokkuleppe ja edaspidiste lisakokkulepete najal selliselt, et vanemad ei pea ajama paberilt näpuga järge ega tee üksteisele märkusi, kui näiteks lapsega veidi hilinetakse, vaid tehakse sobivaid kokkuleppeid, mis sobiksid mõlemale vanemale ja eelkõige lapsele.
Vanemad peavad rohkem märkama seda, et kohe kohtusse tormamine ja vanemalt lapse nn ära võtta püüdmine ei ole alati parim lahendus, isegi kui see algul selliselt näib. Väga palju sõltub tegelikest asjaoludest ja lapse ja vanemavahelisest ja vanemate omavahelisest suhtlusest. Tihti minnakse last kohtus teiselt vanemalt ära võtma ainult kiusu ja kättemaksu pärast, kuid miks peab kannatama laps? Lapse lapsepõlve jääb eluks ajaks mälestus sellest, kuidas väikesena tuli üle elada midagi niivõrd rasket. Mida vanem on laps, seda paremini talle see meelde jääb ja olukorda mõistab ning tihti mõjutab see väga lapse igapäevaelu, sest lapsel tekivad kohanemis- ja keskendumishäired ja õppimisedukus langeb.

Kohtunik Enely Sepp ühes kohtumääruses on öelnud järgmist: „Laste elukoha üle otsustades peaks mõtlema järgmiste asjade peale. Kus säilitab laps kõige paremini tähtsaid inimsuhteid? Kumma vanema tööolukord annab paremad võimalused lapsega koos olla? Kummale vanemale on laps harjunud oma hirmudes, raskustes ja rõõmudes toetuma? Kuidas sujub kummaski kohas lapse põhihooldus – järelevalve, toit ja rõivaste hooldus? Kus on võimalik kergemini korraldada päevahoidu ja kooliskäimist? Kumma korter vastab paremini lapse vajadustele? Meilgi on teise põhjamaade eeskujul muutumas üldisemaks lapse elamine kordamööda nii isaga kui emaga. Siis saavad lapsed sama palju ühist argipäeva mõlema vanemaga. Siiski võtab lapse iganädalane siirdumine ühest kodust teise palju energiat. Ja seetõttu soovitavad spetsialistid seda harva. Mõnikord on selline kordamööda eri kodudes elamine vähem halb lahendus. Mõnikord on vanemad järeleandmatud ja tahavad, et lapsed elaksid just nende juures. Siis on kompromiss pidevast riiust ja vihapidamisest parem lahendus. Üldiselt on selline kordamööda elamine pärast riiakat lahutust osutunud siiski sama raskeks kui elu keerulises uuspereolukorras. Laste kordamööda elamine kummagi vanema juures eeldab vanematelt head koostöövõimet. Kodud peavad olema samaväärsed ja teineteise lähedal. Mõlemad vanemad peavad suutma lapse argipäeva eest hoolitseda ja nende kasvatuspõhimõtted peavad olema samasuunalised.“ Leian, et eeltoodu on väga tabav, mõtlemapanev ja oluline järgida ning meelespidada.

Vanematel on võimalik kokkuleppe teel saavutada 50-50 suhtluskord, kui see on lapse huvides, mitte vanemate. Vanemad peavad olema järeleandlikumad, kuid see on kokkuvõttes lapsele parim. Kui laps on harjunud olema koos mõlema vanemaga, siis on isekas lapse käest küsida, kas sa tahad elada rohkem emme või issi juures, sest siis pannakse laps valiku ette ja laps kindlasti teeb selle valiku. See ei tähenda tingimata seda, et ta seepärast rohkem üht või teist vanemat armastaks. Laps armastab võrdselt ja piiritult. Vanemad peaksid seda rohkem arvesse võtma ja olema valmis omavaheliseks heaks koostööks ja kokkulepeteks oma lapse parima tuleviku nimel. Väga paljud pered saavad nõustamisel kokkulepeteni ja siis on juba oluline edasine koostöö omavahel. Vanemad peaksid õppima loobuma suhtluskorra kokkuleppes näpuga järge ajamisest ja tulema üksteisele ja ka lapsele vastu. Peab olema järeleandlik ja isetu, kui küsimus puudutab last.

Eeltoodu ei toimi paljudes peredes, sest iga pere lugu on erinev ja igas loos on omad nüansid. Küll aga on palju peresid, kus see kõik on saavutatav, kui vanemad seda ise sooviksid ja tahaksid, kuid alustada tuleb enda sisse vaatamisest ning sellest, kes tema kõrval sirgumas on ja millist tulevikku vanem oma lapsele soovib ja pakub. Väga oluline on endale tuletada meelde, et lapse ära võtmine teiselt vanemalt ei ole alati parim lahendus ja kohtusse minek peaks olema alati tõesti viimane võimalus, sest see on lapsele märk kogu eluks ning see mõjutab rohkesti vanemaid, sest protsess on pikk, lahend võib olla ootamatu ja tagajärjed veel raskemad.


Kohtunike eriarvamus uue “elatisepoliitika” kohta

Riigikohtunike Peeter Jerofejevi ja Villu Kõve eriarvamus otsuse kohta tsiviilasjas nr 2-16-11905. Eriarvamuse punktidega 1-5 on ühinenud ka riigikohtunik Ants Kull.

“1. Oleme kolleegiumi enamusega sama meelt, et ringkonnakohtu otsus tuli tühistada osas, milles ringkonnakohus arvas miinimumelatisest maha osa lapsetoetust. Meie arvates tulnuks aga asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, mitte jõustada maakohtu otsus.

2. Meie arvates tulnuks ringkonnakohtu otsus tühistada lapsetoetuse miinimumelatisest mahaarvamise osas seetõttu, et ringkonnakohus üllatas sellele tuginedes otsust tehes hagejaid, andmata võimalust neile selle kohta seisukohta avaldada ja jättes selle küsimuse pooltega arutamata. Asja uuel läbivaatamisel saanuks ringkonnakohus vea parandada.

3. Meie arvates on ekslik kolleegiumi varasemast praktikast tulenev ja käesolevas otsuses korratud seisukoht, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud lapsetoetusega arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (otsuse p 23).

See eksib otseselt TsMS § 436 lg 6 vastu, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Kuskilt ei tulene, et see säte kohalduks elatiseasjades ainult n-ö lapse kaitseks, vaid see õigustab ja kohustab kohut kõiki perekonnaasju lahendama võimalikult õigesti ja õiglaselt. See hõlmab ka vanemate varaliste võimaluste ja lapse vajaduste kindlakstegemist elatiseasjas. Lisaks ei tuleks arvestada üksnes kohtumenetluses elatist nõudva lapse, vaid ka kohustatud vanemate teiste ülalpeetavate laste huve. Samuti ei haaku see seisukoht TsMS § 230 lg-te 4-6 loogikaga, mis lubavad kohtul ülalpidamisasjas kohustada poolt esitama andmeid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta, samuti teha vastavaid järelepärimisi ka kolmandatele isikutele ja asutustele. Seega ilmselgelt võib kohus seaduse järgi ülalpidamisasjas elatise maksmise kohustuse hindamisel ja elatise suuruse määramisel arvestada asjaolusid, mida pool ise ei esita. Ammugi ei nõua seadus asjaolule tuginemist taotluse mõttes lapsetoetuse võrra miinimumelatist vähendada.

Nende normide väär tõlgendamine viis omakorda väärate järeldusteni, nagu ei võinuks kostja apellatsioonimenetluses lapsetoetusele tugineda ja ringkonnakohus ei võinud seda ka omal algatusel arvesse võtta. TsMS § 436 lg 6 kehtib lisaks maakohtule ka apellatsioonimenetluses (vt TsMS § 639 lg 1, § 654 lg 1 teine lause).

Kolleegiumi varasem praktika on olnud vastuoluline. Riigikohtu 29. aprillil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 tehtud otsuse p-s 11 kui ka 8. jaanuaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 tehtud otsused p-s 11 on elatisasjas rõhutatud, et tegu ei ole tavalise võistleva menetlusega ja asjaolusid tuleb TsMS § 230 lg-test 4 ja 5 ning § 436 lg-st 6 tulenevalt kohtul arvestada ja koguda ka omal algatusel. Kolleegiumi enamuse seisukohast jääb ebaselgeks, miks nimetatud seisukohad on valed ning kas elatisasjas kohtu algatusel asjaolu arvestamise keeld tõepoolest puudutab üksnes lapsetoetusi.

Meie arvates on kolleegiumi enamus kahetsusväärselt läinud seda teed, et jättes varasemas praktikas esmajoones TsMS § 436 lg 6 ekslikult tähelepanuta, nüüd viga ei tunnista ega paranda, vaid hoopis sisulise argumentatsioonita põlistab seda.

4. Kolleegiumi enamuse seadusetõlgendus kitsendab põhjendamatult kohtu vabadust lahendada elatisasi perekonnaasjana võimalikult õigesti ja õiglaselt ning paneb pooltele, kes miinimumelatise üle vaieldes on eelduslikult nagunii rahalistes raskustes, koormuse võtta menetluslike minetuste vältimiseks endale professionaalne esindaja või koormata selleks põhjendamatult riigi õigusabi eelarvet.

Enamuse seisukoht on seda kahetsusväärsem, et ringkonnakohtus taotles kostja riigi õigusabi põhjendusega, et tal ei ole juriidilisi teadmisi ega raha advokaadi palkamiseks (I kd, tl 150), kuid ringkonnakohus keeldus talle 20. jaanuari 2017. a määrusega riigi õigusabi andmast RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel, kuna kostja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samas heidab kolleegiumi enamus kostjale sisuliselt aga ette just juriidiliste teadmiste puudumist õigeaegseks taotluse esitamiseks.

5. Väär on sisustada PKS § 102 lg 2 kolmandas lauses sisalduvat kohtu õigust mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada sisuliselt kostja taotlusena mahaarvamiseks.

Kolleegium on ka sarnaselt sõnastatud VÕS § 139 ja § 140 kahjuhüvitise vähendamise kohta tõlgendanud nii, et selleks ei ole vajalik poole taotlus (vt nt Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12, 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 23). On arusaamatu, miks elatise vähendamiseks peaks käsitlus olema teistsugune.

6. Meie arvates tulnuks muuta või vähemasti täpsustada ka seisukohta, et ainuüksi lapsetoetuse maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära ning elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riikliku lapsetoetuse maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (otsuse p-d 17-20).

Meie arvates saab lähtuda eeldusest, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale. Ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades sai kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Sarnaselt tuleks arvestada ka nt lapse enda vara, mida saab ja on mõistlik tema ülalpidamiseks kasutada. Seega tuleks pool lapsetoetusest elatisest maha arvata (mh miinimumelatisest). Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. (Peeter Jerofejev, Ants Kull, Villu Kõve)”

Viide: file:///C:/Users/omatt/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/5C4PGPZE/2-16-11905%20eriarvamus.html

 

 

 

 


Õnneli Matt-elatisrahast ja lastetoetustest ilma radikaalfeministliku agendata 25.09.2017

IMG_8882-2Kui varasemalt oli lastetoetus 19 eurot, mis oli märkimisväärselt väike ja oleks võinud ka olemata olla, siis tänaseks on see tõusnud 50 euroni kuus ühe alaealise lapse kohta. Kolme lapse puhul on riik tõstnud nüüdseks toetuse 500 euroni. See summa on üsna motiveeriv, et pered, kus hetkel kasvavad üks või kaks last, mõtleksid ka kolmanda lapse peale. Seda juba sel põhjusel, et paljude inimeste palk ei ulatugi 500 euroni kuus, lihtsam oleks ehk jäädagi sellisel juhul kolme lapsega koju.

Palju on peresid, kus vanemad on lahutatud ning lapsed viibivad ühe kuu jooksul mõlema vanema juures. Suur osa lahutatud peredest on nõudnud välja teiselt poolelt igakuise elatise maksmise, et majandusliku olukorraga paremini toime tulla. Enamasti jäävad lapsed elama emaga, kuid on ka erandeid. Kui tuua olukord, kus ema elab kolme lapsega ja saab palka 500 eurot, toetust riigilt 500 eurot ja isalt alimente summas 705 eurot ehk miinimumi (ma nimetaks „normi“) iga lapse kohta, siis teeb see tema sissetulekuks 1710 eurot. Jagades selle leibkonna arvuga ehk antud juhul neljaga teeks see ühe inimese kohta peres 427,5 eurot. Samal ajal, kui isa saab palka 1000 eurot kuus ning peab maksma sealt 705 eurot lastele elatiseks raha, siis temale jääb endale kuus 295 eurot. Selle 295 euroga kuus peaks isa suutma ära maksta maksud, saada söönuks ja pidada lapsi ülal, kui nad teda külastavad. Tekib küsimus, kas sellise rahaga ikka saab seda kõike teha?

Emal võib olla poole väiksem palk, kuid tema majanduslik seis ühe perekonnaliikme kohta on lastetoetuse ja elatise laekumisel juba oluliselt parem kui isal järele jäänud pisku. Üsna levinud on mõte, et meestel on palju parem palk ja nad tulevad paremini toime. Kui peres on lapsed, siis on mõlemal vanemal laste ees täpselt samad kohustused – tagada lapsele/lastele parim. Sellises olukorras on paraku ühel vanemal eelis, sest tema saabki riigilt toetuse, mis paneb vanemad lastele panustamise poole pealt võrdsesse seisu, kuid emale lisandub veel elatis isalt. Sel hetkel on laste ema palju paremas seisus kui laste isa. Kindlasti peabki emal olema kolme lapsega mõistlik majanduslik seis, kuid tahan öelda, et riigipoolne panus tuleks samuti arvesse võtta (va rongavanemate puhul).

Kehtivas kohtupraktikas ei võeta seda veel üsna uut asjaolu arvesse, et kolme lapsega perele on lastetoetus kokku 500 eurot ja see paneb lastega kooselava vanema paremasse majanduslikku olukorda. Kui edaspidi võetaks elatise määramisel arvesse 500 eurost toetust ja jagataks see võrdselt pooleks ehk isalt võetaks see 250 eurot vähemaks 705-st eurost, siis isale jääks kätte juba arvestatavam summa ühes kuus elamiseks ja vahetult lastele panustamiseks. See asetaks vanemad võrdsemasse olukorda.

Uut mõtteainet tekitab koheselt ka see, et kui antud lapsevanem saabki 1705 eurot kuus palka, millest ühele inimesele kulub 427,5 eurot, siis kas see reaalselt kulubki ühe lapse peale? Kui pere elab suures linnas, kus kulutused on suuremad, sest iga liigutus maksab palju rohkem, siis ehk tõepoolest. Teisel juhul, kui pere elab väikses kohas, kus kulutused on palju väiksemad, ei lähe see raha kindlasti kõik kasutusse. Vähemasti ei kulu see 400 eurot ühe lapse peale, mis on välja arvutatud. Samal ajal, kui see raha kulub muuks otstarbeks, mis isalt on välja mõistetud, peab isa nägema vaeva, et pakkuda samaväärset igapäevaelu oma lastele. Kindlasti ei ole elu suures linnas ja väikses linnas võrdne ning see võiks panna vanemaid mõtlema elatise väljanõudmisel ja teemal, et ehk polegi mõtet lahutusega kiirustada..

Teisalt, kui peres kasvab üks või kaks last võivad kulutused lastele olla palju suuremad, kui kolme ja enama lapsega peredes. Ühe lapse söögikorv võib sisaldada oluliselt rohkem ja erinevamaid tooteid kui peres, kus on rohkem lapsi. Lisaks peredes, kus on kaks või rohkem last ei ole vaja osta nii palju riideid ja jalanõusid, sest korralikud asjad on taaskasutatavad. Seetõttu võibki ühe lapse peale kuluda proportsionaalselt hoopis rohkem kui kahe, kolme või enama lapse peale.

Peres, kus ühele vanemale on määratud elatis, on suur võimalus, et vanema ja lapse/laste vahelised suhted ja läbikäimine nõrgenevad. Vanem saabki palka ehk 600 eurot, millest suurema osa maksab elatiseks ja maksudeks ning peab võtma lisavahetusi tööl või ehk teise töögi, et raha jätkuks kuu lõpuni elamiseks ning seetõttu ei jäägi aega lastega koosolemiseks. See ei halvenda ainult mitte suhteid lapse ja vanema vahel, vaid tekitab stressi ka vanemale endale. Lapsevanem ei pruugi tunda end hea lapsevanemana, kui ei jõua olla olemas lapse jaoks, kuid samas pingutabki just selle nimel, et anda lastele kõik eluks vajalik.

Artiklis välja toodud mõtted ei parandaks võib-olla vanemate omavahelisi suhteid, kuid see näitaks toetust nende vanemate osas, kes on hetkel sarnases või samas olukorras ja tunnevad, et neid ei mõisteta ning nad ei oska olukorra parandamiseks ise midagi ära teha. Kindlasti on vanemaid, kelles antud artikkel pahameelt tekitab, kuid see olukord ei pane enne reaalselt inimesi mõtlema, kui nad ei näe seda ja numbreid must-valgelt kirjas.

Kui kohtupraktika ei lähe ajaga kaasa ja 500-eurost peretoetust ning sellega seoses elatise väljamõistmise „põhitõdesid“ ei kaasajastata – kavatsen esitada selgitustaotluse õiguskantslerile olukorra selgitamiseks.

http://uueduudised.ee/arvamus/onneli-matt-elatisrahast-ja-lastetoetustest-ilma-radikaalfeministliku-agendata/

Nüüdseks (al 1.01.2018. a.) on elatise nn miinimummäär juba 250 eurot ühe vanema kohta ühele lapsele ehk 500 eurot kuus lapse kohta, 3-lapse toetus on lisaks 500 eurot, st 3-lapselise pere lastele kuluks justkui 2000 eurot ehk 666,7 lapse kohta.

Elatisemiinimum on lõpuks ülevaatamiseks saadetud ja Riigikohus on andnud suunised elatise nõuete põhjalikumaks uurimiseks ja kaalutlemiseks, et põhjendatud juhtudel mõista välja miinimumist väiksem elatis.

 

 

 

 


Head ÕIGUSNÕU sõbrad

1503297708_happy-new-year-shayari-2017-happy-new-year-2018


6igusn6u banner


Soovime Teile toredat ja rahulikku jõuluootust ning advendiaega!

Soovime Teile toredat ja rahulikku jõuluootust ning advendiaega!

7903d16c8c1916557c882a9f67f385c8


Pilvebüroo nädala ettevõtja

#NädalaEttevõtjaNadala_ettev6tja_6nneli_Matt
“Selle nädala Ettevõtja on Õnneli Matt 🙂
Kommentaarides saad Õnneli käest otse ka lisaküsimusi küsida! ;)”

Kolm põnevat fakti Sinu kohta?

  1. Olen kaitseliitlane (vabatahtlik personalipealik) ja abipolitseinik.
  2. Juristi ratsionaalsele mõtlemisele lisaks meeldib mulle ka semiootika (ehk märkide keel) ja müütiline mõtlemine.
  3. Mul on kõige haruldasem veregrupp.

Kuidas sai Sinust ettevõtja?

Ma arvan, et ettevõtjaks sünnitakse, siis võetakse isikuomadusest ja oma elust ajendatuna vastu otsus, kas tahetakse olla palgatöötaja või „ettevõtja“ ja kas tahetakse, midagi luua, siis tuleb sinna lisada pisut õnne, keerulisi olukordi ja palju vastupidavust ja head tahet ja nii saigi minust algul ühe ja hiljem teise firma ning siis MTÜ juht.

Kuidas Sa kirjeldaksid oma ettevõtet mõne lausega?

Oleme pühendunud parimale võimalikule lahendusele ja muude õigusvaldkondade kõrval süviti spetsialiseerunud perekonnaõigusele ja lähisuhtevägivalla teemadele. Meil on tore ja meiega on tore ning seejuures oleme asjatundlikud.

Milline on Sinu kõige olulisem õppetund ettevõtluses?

Ära eelda, usalda, aga kontrolli!

Jaga oma linke, kuidas Sind leida?

Koduleht: www.lawconsult.ee
FB leht: https://www.facebook.com/LawConsult.ee/
FB Venekeelne: https://www.facebook.com/perekonnaoigus.ee/
Muu: https://oigusnou.wordpress.com/

 


Osalesime õigusbürooga lapse heaolu käsitleval mitmedimensioonilisel koolitusel

cropped-riba-3-ei1.png

“Kati Valma, Tallinna Linnavalitsuse lastekaitsetöötaja
Kristjan Kask, Tallinna Ülikooli üldpsühholoogia dotsent

MTÜ Lastekaitse Liit alustas 2016. aastal koostööd kaheksa erineva riigiga rahvusvahelise projekti MAPChiPP raames. MAPChiPP (Multi-diciplinary Assessment and Participation of Children in Child Protection Proceedings: training program with modules and tool box, international network) on suunatud valdkondadevahelise lastekaitsetöö edendamisele. Projekti eesmärgiks on eri valdkondade, näiteks sotsiaal- ja tervishoiutöötajate, politsei ja õigussüsteemi, praktikute oskuste suurendamine ja multidistsiplinaarse koostöö edendamine lastega seotud menetlustes. Aastal 2017 valmisid 12 multidistsiplinaarset õppemoodulit, mida hakkasid Eestis koolitama lastekaitsespetsialist Kati Valma ning TLÜ dotsent ning koolitaja Kristjan Kask, kes järgnevas artiklis oma kogemusest räägivad.

Lastekaitse Liit tegi meile huvitava ettepaneku viia läbi erialaspetsialistide seas koolitused edendamaks lastega kokku puutuvate spetsialistide seas koostööd ning julgustama kaasama nii lapsi kui ka lapsevanemaid varasemast enam neid puudutavatesse toimingutesse. Euroopa Liidu poolt toetatud projekt MAPChiPP koondab kaheksat erinevat Euroopa Liidu liikmesriigi organisatsiooni, kes töötasid välja koolitusvahendi lapse heaolu multidistsiplinaarseks käsitlemiseks. Koolitus koosneb 12 moodulist, kus käsitletakse erinevaid teemasid nagu lapse parim huvi, lapse väärkohtlemine ja hooletussejätmine, info kogumine ja analüüsimine lapse heaolu hindamisel ja tagamisel, erineva keele- ja kultuuritaustaga lastega suhtlemine, laste kaasamine otsustamisprotsessi ning lapsesõbralik õigusmõistmine.

Käesoleva aasta veebruaris käisime Budapestis kõigi projekti osapooltega tutvumas, et projekti moodulitest paremat aimu saada. On omaette väljakutse koolitada kedagi materjalide põhjal, mida koolitajana ei ole ise välja töötanud. Lastekaitse Liit tõlkis koolitusmaterjalid eesti keelde ning meie aitasime materjale kohandada vastavalt Eesti oludele.

Meie ülesandeks oli Eestis läbi viia kaks koolitust. Ühe koolituse eesmärk oli testida koostöös erialaspetsialistidega koolitusmaterjalide sobivust siinse kultuuriruumi ja seadusandlusega ning edastada tagasiside koolitusmoodulite sisu ja sobivuse kohta nende väljatöötajatele. Märtsi keskel sellise kahepäevase koolituse ka läbi viisime. Osalejaid oli erinevatest valdkondadest, näiteks kooli sotsiaalpedagoog, meditsiiniõde, Rajaleidja keskuse töötaja, lastekaitsetöötajad, kohtunik, juristid, politseitöötajad, lasteaia juhataja, haigla sotsiaaltöötajad, laste turvakodu töötajad. 9-10. maini toimus koolitajate koolitus, mille eesmärk oli koolitada välja 16 koolitajat erinevatest valdkondadest nagu õigus, tervishoid, haridus, lastekaitse jt. Koolitajate koolitus oli tasuta, kuid osalemise kriteeriumiks oli, et koolituse saanud koolitaja alustaks MAPChiPP moodulite koolitamisega oma valdkonnas.

Miks on multidistsiplinaarne lähenemine oluline? Lapse abivajaduse ja heaolu hindamisel on sageli vaja koguda informatsiooni erinevatelt asutustelt ja spetsialistidelt, kes lapse ja perega on kokku puutunud. Kohest reageerimist võivad vajada mitmed olukorrad. Näiteks, kui kooli tuleb lastekaitsetöötaja või politseiuurija, kes soovib lapsega rääkida, siis kuidas seda võimaldada? Samuti on oluline omavaheline informatsiooni vahetamine ja koostöö. Näiteks, kui laps vajab abi erinevate spetsialistide poolt, siis kuidas pakkuda abi piisavalt, kuid mitte dubleerivalt?

Mõlemas koolitusgrupis tekkinud diskussioonid olid harivad ja kohati isegi tulised. Erinevad spetsialistid võivad üht ja sama olukorda näha väga erineva nurga alt ja omada väga erinevat informatsiooni lapse kohta. Iga spetsialist puutub töös kokku teiste erialade esindajatega, aga talle võib jääda siiski teadmata, mida teised spetsialistid oma töös teevad ning kasvõi mis seadusandlus nende tööd reguleerib. Kui laps satub näiteks lastekaitsetöötaja vaatevälja, siis võivad temaga kokku puutuda lasteasutuste töötajad alates õpetajatest kuni eripedagoogi, sotsiaaltöötaja, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogini, erinevate menetlusasutuste töötajad nagu noorsoopolitseinikud, uurijad ja prokurörid või kohtusüsteemi töötajad nagu kohtunikud nii kriminaal- kui tsiviilmenetluste raames, tervishoiutöötajad, näiteks pere- ja eriarstid, õed, rehabilitatsiooniasutuse töötajad. See loetelu pole kaugeltki ammendav ja võiks veel jätkuda.

Samuti võib esile kerkida küsimus, mis on erinevate spetsialistide eesmärk seoses lapsega lähtuvalt nende tööülesannetest. Näiteks, milline on lastekaitsetöötaja roll ning millist abi on temal võimalik lapsele pakkuda? Kui kooli personal näeb lapse käevarrel sinikat või marrastusi, kelle ülesanne on sellest teatada ja kellele ning kas üldse? Mis ajast on lapsele määratud oma esindaja – advokaat? Kas ja kuidas last ära kuulata ning missuguses järjekorras, kui lapsega soovivad rääkida nii kahe erineva omavalitsuse lastekaitsetöötajad, lapsele kohtu poolt määratud esindaja ja kohtunik?

Kati: „Enamus spetsialiste on küll teadlikud, et tuleb koostööd teha, aga kellega, millal, kuidas, milline on oluline informatsioon ja millised on teiste erialade kohustused ja piirangud – mida rohkem on ühe lapse ja pere ümber spetsialiste, seda rohkem need küsimused tekivad. Kui erinevate erialade abistajaid on palju ja/või nad omavahel koostööd ei tee, võib abivajaja jääda ilma õigeaegsest, asjakohasest ja tõhusast abist. Kuigi kõik justkui tegelevad ja abistavad … ja igaühel on oma eesmärk.“

Kristjan: „Koolitusi läbi viies jäi mulle silma, et eeldamine ja oletamine võivad kohati palju pahandust tekitada. Me võime küll teatud teemadest olla teadlikud aga me ei pruugi olla sugugi kindlad, kuidas teiste erialade esindajad täpselt sama olukorda võivad näha. Arusaamatuste ja möödarääkimiste vältimiseks tuleb aeg maha võtta ja olukorrad läbi rääkida.“

Kokkuvõtteks võiks öelda, et me näeme koolituse põhilise eesmärgina varasemast paremat infovahetust ja mõistmise suurenemist erinevate erialaspetsialistide vahel. Kui on selgem, mida ja miks erinevad spetsialistid teevad, siis suureneb ka usaldus üksteise vahel – selle tulemusena võidakse tulevikus näiteks julgemalt üksteisega info jagamiseks või nõu küsimiseks ühendust võtta. Koolitusmaterjalidega saab tutvuda registreerides end kasutajaks projekti kodulehel (www.mapchipp.com). Küsi lapse heaolu multidistsiplinaarse käsitlemise koolituste kohta lähemalt infot Lastekaitse Liidu MAPChiPP projekti meeskonnalt (Helika Saar, Helen Saarnik).

Projekti MAPChiPP rahastab Euroopa Komisjon, kaasrahastajad siseministeerium, justiitsministeerium ja sotsiaalministeerium Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu.”


Laps ja õigus – koostöös lapse heaks

Bragolini nutvad lapsed

 


Annemarie jagab ÕIGUSNÕU praktikakogemust

cropped-riba-3-ei1.png


ÕIGUSNÕU JÄRELMAKS

sooviavaldus-est-oigusnou-A65-bleed-5mm