Tag Archives: eluase

9.07.14. jõustuvad perekonnaseaduse muudatused

Uudise kuupäev:

30.06.2014

Jõustub:

9.07.2014, osaliselt 1.01.2015 ja 1.05.2015.

Seaduse eesmärgiks on lahendada perekonnaseaduse esimese kolme kehtivusaasta kestel ilmnenud rakendusprobleemid, samuti täpsustada mitmeid sätteid parema arusaadavuse ja selgema tõlgendamise huvides.

 

Seadus laiendab ühise eluaseme kaitset ehk edaspidi ei sõltu perekonna eluaseme kaitse sellest, kas vara kuulub abikaasade ühisvara või ühe abikaasa lahusvara hulka. Samuti täpsustab ülalpidamist saama õigustatud isikute ja ülalpidamiskohustuslaste järjekorda ning ülalpidamiskohustuse raames tekkiva asenduskohustuse regulatsiooni.

 

Muudatusega sätestatakse selgemalt kohtu võimalus suhtlusõiguse piiramise ja keelamise kõrval ka lapsega suhtlemise kord kindlaks määrata, kui see on lapse huvides.

 

Samuti täpsustatakse sõnastust selgemaks, mille kohaselt on täisealisel lapsendatul õigus saada maavalitsuselt teavet enda lapsendamise fakti kohta ka lapsendaja nõusolekuta. Lisaks on täiealisel lapsendatul õigus saada lapsendaja nõusolekuta maavalitsuselt teavet oma bioloogiliste vanemate, vanavanemate ning õdede ja vendade kohta, kui viimased on andnud nõusoleku vastava teabe avaldamiseks.

 

Muudatused:

Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

Vastu võetud 11.06.2014

§ 1. Perekonnaseaduse muutmine

Perekonnaseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Perekonnaseisuametnik käesoleva seaduse 1. osa tähenduses on ka notar ja vaimulik, kellel on perekonnaseisutoimingute seaduse kohaselt õigus perekonnaseisutoiminguid teha.”;

2) paragrahvi 9 lõiget 1 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) abikaasad on abielu kestel toimunud soovahetuse tagajärjel samast soost.”;

3) paragrahvi 10 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) abielu on sõlminud samast soost isikud;”;

4) paragrahvi 12 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) käesoleva seaduse § 1 lõigete 2–4, §-de 2–4, § 7 lõigete 2–4 ja § 9 lõike 1 punkti 4, 6 või 7 rikkumise korral kumbki abikaasa või siseminister ning käesoleva seaduse § 4 rikkumise korral ka muu isik, kelle õigusi on abielu sõlmimisega rikutud;”;

5) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui abielu tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et abielus on samast soost isikud, ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut, vaid abielu loetakse lõppenuks kohtuotsuse jõustumisest.”;

6) paragrahvi 27 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

7) seaduse 4. peatüki 2. jao 1. jaotise 1. alljaotist täiendatakse §-ga 271 järgmises sõnastuses:

§ 271. Lahusvara valitsemine ja lahusvaraga tehingute tegemine

(1) Abikaasa valitseb oma lahusvara iseseisvalt ja omal kulul.

(2) Abikaasa võib ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada või kohustuda käsutama abikaasa lahusvaraks olevat perekonna eluasemena kasutatavat või omanikuks mitteoleva abikaasa poolt eraldi kasutatavat eluruumi ning anda selle kolmanda isiku kasutusse või lõpetada selle kasutamise aluseks oleva õigussuhte.

(3) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata testamendi või pärimislepinguga tehtavatele korraldustele.

(4) Abieluvaralepinguga võivad abikaasad ette näha, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud käsutuspiirangud ei kehti abikaasa lahusvaraks oleva vara suhtes.

(5) Kui üks abikaasa teeb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tehingu teise abikaasa nõusolekuta, kohaldatakse käesoleva seaduse § 31 lõikeid 1–3 ja § 32.

(6) Kuni tehingu heakskiitmiseni võib teine pool tehingu tegemiseks tehtud tahteavalduse tagasi võtta, välja arvatud juhul, kui ta tehingut tehes teadis või pidi teadma, et temaga tehingu teinud isik on abielus või et teine abikaasa ei ole nõusolekut andnud.”;

8) paragrahvi 30 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Vara valitsev abikaasa võib ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada või kohustuda käsutama perekonna eluasemena kasutatavat või omanikuks mitteoleva abikaasa poolt eraldi kasutatavat eluruumi ning anda selle kolmanda isiku kasutusse või lõpetada selle kasutamise aluseks oleva õigussuhte.”;

9) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.”;

10) paragrahvi 38 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut.”;

11) paragrahvi 38 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut.”;

12) paragrahvi 41 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Abikaasa võib ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada või kohustuda käsutama perekonna eluasemena kasutatavat või omanikuks mitteoleva abikaasa poolt eraldi kasutatavat eluruumi ning anda selle kolmanda isiku kasutusse või lõpetada selle kasutamise aluseks oleva õigussuhte.”;

13) paragrahvi 53 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Abikaasad võivad sõlmida abielu lõppemise puhuks notariaalselt tõestatud kokkuleppe soetisvara tasaarvestamise kohta. Notariaalse kokkuleppe võib asendada abielu lahutamise menetluses tehtud kohtuliku kompromissiga. Muul juhul ei saa kumbki abikaasa enne varasuhte lõppemist kohustuda tasaarvestamisnõuet käsutama.”;

14) paragrahvi 56 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Summa, mis esemete üleandmise korral soetisvara tasaarvestamise nõudest maha arvatakse, määrab vaidluse korral kindlaks kohus.”;

15) paragrahvi 58 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„See ei mõjuta käesoleva seaduse 3. ja 5. peatüki sätete kohaldamist.”;

16) paragrahvi 59 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) seaduses ettenähtud juhtudel teha muudatusi valitud varasuhtes.”;

17) paragrahvi 66 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise korral abielulahutuse kande jõustumisel.”;

18) paragrahvi 73 lõike 1 teist lauset täiendatakse pärast sõna „kui” sõnadega „vanusest või”;

19) paragrahvi 73 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülalpidamist antakse ülalpidamist saama õigustatud isikule seni, kuni temalt ei või endale sissetuleku hankimist eeldada, ja niisuguses ulatuses, milles temalt ei või endale sissetuleku hankimist eeldada.”;

20) paragrahvi 84 lõikes 2 asendatakse sõna „isikut” sõnaga „doonorit”;

21) paragrahvi 85 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Lapse emaga abielus olevat meest ei loeta lapse isaks, kui ta ei ole last eostanud ja: 1) abikaasad on selle kohta perekonnaseisuasutusele esitanud ühise avalduse või 2) teine mees on isaduse omaks võtnud.”;

22) paragrahvi 89 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui lapse ema on surnud ja ta on enne surma isaduse omaksvõtuks nõusoleku andnud või kui laps on saanud täisealiseks, on isaduse omaksvõtuks vaja ka lapse nõusolekut. Alla 14-aastase lapse eest annab isaduse omaksvõtu nõusoleku lapse seaduslik esindaja. Vähemalt 14-aastane laps võib seadusliku esindaja nõusolekul anda isiklikult isaduse omaksvõtu nõusoleku.”;

23) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui emalt on vanema hooldusõigus täielikult ära võetud või ema on surnud ja ta ei ole enne surma isaduse omaksvõtuks nõusolekut andnud, ei saa isadust omaks võtta.”;

24) paragrahvi 96 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses.”;

25) paragrahvi 98 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Last hooldav lahutatud abikaasa ja käesoleva seaduse § 111 kohaselt lapse sünni puhust ülalpidamist saama õigustatud vanem asub õigustatud isikute järjestuses alaealise lapse järel ning saab ülalpidamist enne täiskasvanud last ja abielus olevat alaealist last ning ülejäänud sugulasi.

(4) Käesoleva seaduse § 73 kohaselt ülalpidamist saama õigustatud lahutatud abikaasa asub õigustatud isikute järjestuses täisealise lapse järel ning saab ülalpidamist enne ülejäänud sugulasi.”;

26) paragrahvi 106 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui isik on käesoleva seaduse § 102 alusel ülalpidamise andmisest vabastatud, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena.

(2) Ka sel juhul, kui isikult ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Esimeses lauses nimetatud juhul läheb kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu. Nõudeõiguse üleminek ei tohi olla vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega.”;

27) paragrahvi 107 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena.”;

28) paragrahvi 107 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Nõudeõiguse üleminekule kohaldatakse käesoleva seaduse § 106 lõikes 2 sätestatut.”;

29) paragrahvi 111 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui isa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma emale ülalpidamist enda tavapärast ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena.”;

30) paragrahvi 111 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud ülalpidamist annab kohustatud isik pärast abikaasat ja enne abivajava isiku sugulasi.

(6) Nõudeõiguse üleminekule kohaldatakse käesoleva seaduse § 106 lõikes 2 sätestatut.”;

31) paragrahvi 112 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse §-st 111 tulenev nõue aegub, kui aegumistähtaja kulg ei ole peatunud või katkenud, sünnitusele järgneva aasta lõpust ühe aasta möödudes või, kui ülalpidamiskohustus tekib hiljem, ülalpidamiskohustuse tekkimise aasta lõpust ühe aasta möödudes.”;

32) paragrahvi 120 lõiget 1 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Hooldusõiguslikud vanemad võivad kokku leppida ühise esindusõiguse teostamise korraldamises.”;

33) paragrahvi 123 lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

34) seaduse 10. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 1231 järgmises sõnastuses:

§ 1231. Vanema hooldusõiguse taastamine

(1) Hooldusõiguse muutuste korral taastatakse vanema hooldusõigus vanema avalduse alusel, kui hooldusõiguse taastamine vastab lapse huvidele.

(2) Hooldusõiguse piiramise korral lõpetatakse hooldusõigust piiravate abinõude rakendamine ja vanema hooldusõigus taastatakse vanema avalduse alusel, kui lapse huvid ei ole enam ohus.

(3) Vanemal on õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et hooldusõigus kuuluks vanematele ühiselt. Avaldus rahuldatakse, kui täidetud on käesoleva seaduse § 138 lõike 1 teises lauses sätestatud eeldused.”;

35) paragrahvi 135 pealkirjas, § 135 lõikes 2 ja § 167 lõikes 4 asendatakse sõna „isikuhooldusõiguse” sõnaga „hooldusõiguse”;

36) paragrahvi 135 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Hooldusõiguse olulise piiramise või hooldusõiguse täieliku äravõtmise asja läbivaatamisel kaasab kohus menetlusse arvamuse andmiseks valla- või linnavalitsuse.”;

37) paragrahvi 136 lõikes 3 asendatakse sõna „loa” sõnaga „nõusoleku”;

38) paragrahvi 138 lõike 1 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist.”;

39) paragrahvi 138 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui ainuhooldusõigusega vanem on surnud või temalt on hooldusõigus täielikult ära võetud, annab kohus hooldusõiguse teisele vanemale, välja arvatud juhul, kui see ei vasta lapse huvidele.”;

40) paragrahv 140 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

§ 140. Vanema hooldusõiguse peatamine

(1) Kohus peatab vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama.

(2) Kohus ennistab vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud hooldusõiguse peatamise aluse äralangemine.

(3) Hooldusõiguse peatumise ajal ei või vanem hooldusõigust teostada.

(4) Kui hooldusõigus kuulub vanematele ühiselt ning ühe vanema hooldusõigus on peatatud, teostab teine vanem hooldusõigust üksinda. Kui vanemale seaduse või kohtulahendi alusel kuuluv ainuhooldusõigus lapse suhtes on peatatud ja peatamise põhjuse äralangemist ei ole alust oodata, annab kohus hooldusõiguse üle teisele vanemale, kui see vastab lapse huvidele.”;

41) paragrahvi 143 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus.”;

42) paragrahvi 143 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Lapse huvides võib kohus piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise.”;

43) paragrahvi 143 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kohus võib määrata, et laps suhtleb vanemaga sobiva kolmanda isiku juuresolekul. Kui kolmas isik on valla- või linnavalitsus või eraõiguslik juriidiline isik, määrab valla- või linnavalitsus või juriidiline isik seda ülesannet täitma pädeva füüsilise isiku.”;

44) paragrahvi 143 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kohus võib lapse huvides lubada kolmandal isikul lapsega suhelda, keelata tal lapsega suhtlemise või seda piirata. Kohus võib asjassepuutuvale isikule panna kohustuse hoiduda tegevusest, mis kahjustab lapse suhet vanematega või raskendab lapse kasvatamist.”;

45) paragrahvi 145 lõike 4 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Hooldusõiguseta vanemal on käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsustusõigus, kui laps viibib tema juures teise vanema või muu hooldusõigusega isiku nõusolekul või kohtulahendi alusel.”;

46) paragrahvi 150 lõikes 1 ja § 174 lõikes 1 asendatakse sõna „piiramata” sõnaga „täieliku”;

47) paragrahvi 152 lõikes 4 asendatakse sõna „määratud” sõnaga „määramata”;

48) paragrahvi 152 lõikes 5 asendatakse sõnad „lapse isikuhoolduse õigus” sõnaga „hooldusõigus”;

49) paragrahvi 153 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui lapsele on määratud eestkostja, on lapsendamiseks vaja eestkostja nõusolekut. Kui lapsele on määratud eestkostja olukorras, kus lapse vanematelt ei ole hooldusõigust täielikult ära võetud, on lisaks vanemate nõusolekule vaja ka eestkostja nõusolekut.

(2) Kui eestkostja keeldub mõjuva põhjuseta nõusolekut andmast, võib kohus lapsendaja taotlusel eestkostja tahteavalduse asendada.”;

50) paragrahvi 154 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui abikaasa soovib lapse käesoleva seaduse § 148 lõike 2 alusel üksinda lapsendada, on selleks vaja teise abikaasa nõusolekut. Kohus võib lapsendaja taotlusel teise abikaasa tahteavalduse asendada, välja arvatud juhul, kui lapsendamine on vastuolus abikaasa ja perekonna õigustatud huvidega.

(2) Abikaasa nõusolekut ei ole vaja, kui ta on kestvalt võimetu tahteavaldust tegema või kui ta on teadmata kadunud.”;

51) paragrahvi 155 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Laps, lapse vanemad, eestkostja ja lapsendaja abikaasa esitavad oma nõusoleku kohtule. Lapse vanemad, eestkostja ja lapsendaja abikaasa võivad avaldada oma nõusoleku isiklikult või notariaalselt tõestatud vormis. Valla- või linnavalitsus võib eestkostjana oma nõusoleku anda kirjalikus vormis.”;

52) paragrahvi 155 lõike 6 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Eestkostja või vanema nõusolek, mis on antud isikuliselt määratud lapsendajale lapsendamiseks, kaotab kehtivuse, kui lapsendamise avaldus võetakse tagasi või kui kohus jätab lapsendamise avalduse rahuldamata.”;

53) paragrahvi 157 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Lapsendaja on kohustatud last ülal pidama alates ajast, mil lapse vanemad on andnud lapsendamiseks vajaliku nõusoleku ja lapsendaja on võtnud lapse enda hooldada. Lapsendaja annab ülalpidamist enne lapse vanemat. Kui abikaasa soovib lapsendada oma abikaasa last, on abikaasad kohustatud lapsele ülalpidamist andma alates ajast, millal lapse vanem on andnud lapsendamiseks nõusoleku ja abikaasad on võtnud lapse enda hooldada. Lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse enda hooldada võtmisest alates on eelnimetatud isikud ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimesed.”;

54) paragrahvi 164 lõiked 6 ja 7 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Alaealisel lapsendatul lapsendaja nõusolekul või täisealisel lapsendatul on õigus saada maavalitsuselt teavet lapsendamise fakti kohta.

(7) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatule on alaealisel lapsendatul lapsendaja nõusolekul või täisealisel lapsendatul õigus saada maavalitsuselt teavet oma bioloogiliste vanemate, vanavanemate ning õdede ja vendade kohta, kui nimetatud isikud on andnud nõusoleku vastava teabe avaldamiseks. Kui nõusolekut teabe avaldamiseks ei anta, annab maavalitsus teavet eelnimetatud isikute kohta ulatuses ja viisil, mis ei võimalda tuvastada lapsendatu bioloogilisi vanemaid, vanavanemaid, õdesid või vendi, kes ei ole teabe avaldamiseks nõusolekut andnud.”;

55) paragrahvi 165 lõikes 1 asendatakse sõna „loata” sõnaga „nõusolekuta”;

56) paragrahvi 165 lõiget 1 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Komisjoni läbiviidavale menetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.”;

57) paragrahvi 165 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Komisjoni pädevusse kuulub nõusoleku andmine: 1) lapse Eestist välisriiki lapsendamise taotlusele; 2) lapse välisriigist Eestisse lapsendamiseks.”;

58) paragrahvi 168 lõike 2 punktis 4 asendatakse tekstiosa „30 päeva” sõnadega „kaheksa nädala”;

59) paragrahvi 176 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui sobivat füüsilist või juriidilist isikut ei leita, määratakse eestkostjaks valla- või linnavalitsus, millega laps on kõige tugevamalt seotud. Laps on kõige tugevamalt seotud muu hulgas selle valla- või linnavalitsusega, kust ta pärit on, kus ta on suurema osa ajast elanud, millega ta on säilitanud olulised sidemed, kus asuvad tema lähedased või vara või kus on tema rahvastikuregistrijärgne elukoht.”;

60) paragrahvi 176 lõike 3 kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;

61) paragrahvi 176 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „1–3” tekstiosaga „1 ja 3”;

62) paragrahvi 180 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) tehingutes, mille üks pool on eestkostetav ja teine pool eestkostja, eestkostja abikaasa, eestkostja otsejoones sugulane, õde või vend, välja arvatud juhul, kui tehingust ei teki eestkostetavale otseseid tsiviilkohustusi;”;

63) paragrahvi 186 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

64) paragrahvi 186 lõikes 4 asendatakse sõna „arvelduskonto” sõnaga „konto”;

65) paragrahvi 187 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Eestkostja ei või eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta: 1) käsutada eestkostetavale kuuluvat kinnisasja või kinnisasjaõigust; 2) käsutada eestkostetavale kuuluvat kinnisomandi ülekandmisele või kinnisasjaõiguse tekkimisele, ülekandmisele või lõppemisele suunatud nõuet; 3) kohustuda tegema käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud käsutusi; 4) sõlmida eestkostetava nimel kinnisasja või kinnisasjaõiguse tasulisele omandamisele suunatud lepingut; 5) anda kasutusse eestkostetavale kuuluvat kinnisasja.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka laevakinnistusraamatusse kantud laevade kohta.”;

66) paragrahvi 188 lõike 1 punktis 11 asendatakse tekstiosa „lõigetes 2 ja” sõnaga „lõikes”;

67) paragrahvi 188 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui eestkostja omandab väärtpaberituru seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–5 ja 7 nimetatud väärtpabereid eestkostetava nimel, kuid enda vahendite arvel, ei ole nende väärtpaberite omandamiseks ja võõrandamiseks vaja kohtu nõusolekut tingimusel, et müügist saadu jääb eestkostetava omandisse. Esimeses lauses sätestatut kohaldatakse ka edasistele väärtpaberitehingutele müügist saadu arvel, mis on tehtud esimeses lauses nimetatud väärtpaberitega.”;

68) paragrahvi 188 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

69) paragrahvi 196 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

§ 196. Eestkostetava surnuks tunnistamine”;

70) paragrahvi 196 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

71) paragrahvi 198 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Valla- või linnavalitsusest eestkostja võib tema taotlusel vabastada ka siis, kui kohus leiab, et käesoleva seaduse § 176 lõike 2 või § 205 lõike 3 kohaselt on teine valla- või linnavalitsus eestkostetavaga oluliselt tugevamalt seotud.”;

72) paragrahvi 198 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Valla- või linnavalitsus ja juriidiline isik peavad vähemalt üks kord aastas kontrollima käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eelduste olemasolu ning esitama kohtule avalduse niipea, kui nad saavad eelduste täitmisest teada.”;

73) paragrahvi 203 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kohus kontrollib hiljemalt iga viie aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada, tehes selle kohta määruse.”;

74) paragrahvi 205 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui eestkostjaks ei ole võimalik määrata sobivat juriidilist isikut, määratakse eestkostjaks valla- või linnavalitsus, millega täisealine on kõige tugevamalt seotud. Täisealine on kõige tugevamalt seotud muu hulgas selle valla- või linnavalitsusega, kust ta pärit on, kus ta on suurema osa ajast elanud, millega ta on säilitanud olulised sidemed, kus asuvad tema lähedased või vara või kus on tema rahvastikuregistrijärgne elukoht.”;

75) paragrahvi 209 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Erieestkostja määratakse ka käesoleva seaduse § 180 lõikes 1 nimetatud toiminguteks.”;

76) paragrahvi 210 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kui vara omandati enne 1995. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust.”;

77) paragrahvi 210 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni.”;

78) paragrahvi 211 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Käesoleva seaduse §-s 271 sätestatud lahusvara valitsemise korda varaühisuse varasuhtes kohaldatakse pärast § 271 jõustumist omandatud vara suhtes.”;

79) paragrahvi 214 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Nende otsuste, tuvastatud asjaolude ja abinõude muutmisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 123 lõiget 2, § 1231 ja § 140 lõiget 2.”.

§ 2. Perekonnaseisutoimingute seaduse muutmine

Perekonnaseisutoimingute seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 25 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Lapse emaga abielus oleva mehe andmeid ei kanta isa andmetena rahvastikuregistrisse üksnes perekonnaseaduse §-s 85 nimetatud juhtudel, kui abikaasad on selle kohta esitanud perekonnaseisuasutusele ühise avalduse või kui teine mees on isaduse omaks võtnud.”;

2) paragrahvi 26 lõiked 2 ja 4 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Pärimisseaduse muutmine

Pärimisseaduse § 6 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Lapse seadusjärgseks pärijaks ei saa olla tema vanem, kellelt kohus on hooldusõiguse täielikult ära võtnud.”.

§ 4. Seaduse jõustumine

 (1) Käesolev seadus jõustub üldises korras.

 (2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 7 ja 78 jõustuvad 2015. aasta 1. jaanuaril.

 (3) Käesoleva seaduse § 1 punkt 67 jõustub 2015. aasta 1. mail.

 

 

 

Advertisements