Kaebaja poeg kannatas vaimsete häirete all ning ta viibis korduvalt ravil Sobral Cid psühhiaatriahaiglas. Kaebaja poeg võeti taas 01.04.2000 nimetatud haiglasse pärast seda, kui ta oli samal päeval üritanud sooritada enesetappu. 27.04.000 lahkus kaebaja poeg haigla territooriumilt kedagi teavitamata ning sooritas enesetapu, hüpates rongi ette. Kaebaja esitas haigla vastu hagi ning taotles kahjuhüvitise määramist. Kaebaja väitis kohtumenetluses, et tema poeg pidanuks olema meditsiinilise järelevalve all ning haigla personal pidanuks ennetama haiglast lahkumist. Halduskohus ja ülemhalduskohus jätsid kaebaja nõude rahuldamata leides, et kaebaja poja enesetapp ei olnud ettenähtav ning haigla ei olnud oma kohustusi rikkunud.
Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei suutnud tema poja elu kaitsta ning olid tema poja surma eest vastutavad.
EIK seisukohad
EIK selgitas, et EIÕK artiklist 2 tuleneb riikidele muuhulgas kohustus luua nii avalikele kui ka erahaiglatele regulatsioon võtmaks kasutusele vajalikud meetmed patsientide kaitseks. Samuti tuleneb nimetatud normist riikidele kohustus luua tõhus ja sõltumatu kohtusüsteem selliselt, et see võimaldaks tuvastada meditsiinilise hoole all olnud patsientide surma põhjused ning võtta süüdlased vastutusele. Vaimuhaigusega patsientide puhul tuleb erilist tähelepanu pöörata nende haavatavusele.
EIK hinnangul tõstetus antud asjas küsimus, kas kaebaja poja enesetapp oli ettenähtav ning kas haigla personal tegi kõik, mida võis neilt mõistlikult oodata.
Võttes arvesse kaebaja poja kliinilise ajaloo ning asjaolu, et ta oli üritanud 3 nädalat varem enesetappu sooritada, leidis EIK, et haigla personalil oli alus eeldada, et kaebaja poeg võis taas enesetappu üritada. Kaebaja poeg oli varasemalt ka korduvalt haigla territooriumilt põgenenud, millest tulenevalt pidi haigla personal ette nägema järjekordset põgenemise katset, millel võis kaebaja poja diagnoosist tulenevalt olla fataalne tagajärg.
EIK märkis, et on teadlik kasvavast trendist, mille kohaselt pakutakse vaimse häirega patsientidele ravi „vähima piiramise põhimõtte“ valguses, mille raames soositakse kaasaegses psühhiaatrias „avatud uste“ režiimi kohast ravi. EIK selgitas, et „avatud uste“ režiimi kohane ravi ei vabasta riiki oma kohustusest kaitsta vaimuhaigeid patsiente neist endist tulenevate ohtude eest, eelkõige olukorras, kus asjaolud viitavad enesetapu sooritamise võimalikkusele. Riigi EIÕK artiklist 2 tulenevate kohustuste ja „avatud uste“ režiimi kohase ravi tagamise vajaduse vahel tuleb saavutada õiglane tasakaal, võttes arvesse enesetapule kalduvate patsientide üle järelevalve teostamise individuaalseid vajadusi. EIK lisas, et nimetatud tasakaalu leidmisel on tähtsusetu, kas patsiendi hospitaliseerimine oli vabatahtlik või sunniviisiline – seni, kui vabatahtlik patsient on haigla hoole ja järelevalve all, on riigi kohustused samad. Vastupidisel juhul ei oleks vabatahtlikult ravile läinud patsiendid EIÕK artikli 2 kaitse all.
Haigla eeskirjade kohaselt kontrolliti patsientide kohalolu söögiaegadel ning ravimi võtmise aegadel. Lisaks oli ette nähtud mehhanism juhuks, kui tuvastati patsiendi kadumine. Nimetatud mehhanismi kohaselt otsiti kadunud patsienti haigla territooriumilt ning teavitati politseid ja lähedasi. EIK osundas, et kaebaja poeg suri 17:37 ning tema kadumist ei pandud tähele enne 19:00. Seega oli kaebaja poeg hädaolukorra protseduuri alustamise ajaks juba surnud. Eeltoodust tulenevalt oli haigla protseduur kaebaja poja haiglast põgenemise ja seeläbi surma ennetamiseks ebatõhus. Nimetatud riski suurendas veelgi avatud ja piiramatu juurdepääs haigla territooriumilt raudteele.
Et riigil on positiivne kohustus võtta kasutusele ennetavad meetmed ohus oleva isiku elu kaitsmiseks ning lähtudes vajadusest võtta kasutusele kõik asjaolude pinnalt vajalikud ja mõistlikud sammud, võis haigla personalilt eeldada, et nad kasutaksid vaimselt haige patsiendi suhtes, kes oli hiljuti üritanud sooritada enesetappu ning kes oli aldis haigla territooriumilt põgenema, mõningaid meetmeid tema haiglast lahkumise vältimiseks. Lisaks oleks võinud eeldada, et võimud oleksid kaebaja poega jälginud sagedamini.
Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 2 rikkumise sisulisest aspektist.
EIK märkis, et kohtumenetlus haigla vastutuse küsimuses kestis 11 aastat ja 2 kuud kahes kohtuastmes. EIK osundas, et isiku surma asjaolude tuvastamiseks alustatud menetluste pikk kestus viitab tugevalt sellele, et menetlus oli puudulik ning rikkus riigi positiivseid kohustusi, välja arvatud juhtudel, kus riik esitab väga veenvad põhjused sellise menetluse käigu õigustamiseks. Antud asjas tunnistas valitsus pikka kohtumenetlust, ent ei esitanud selle õigustamiseks veenvaid põhjuseid. EIK osundas, et menetluses oli mitmeid pikki ja põhjendamatuid passiivsuse perioode – näiteks võttis halduskohtul 2 aastat kaebaja poja kliinilise seisundi kohta ekspertarvamuse taotlemine; esimene kohtuistung leidis aset 2 aastat pärast ekspertarvamuse saamist; halduskohtul kulus 3 aastat esimesest kohtuistungist kuni otsuse tegemiseni. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et siseriikliku õigussüsteemi asjakohased mehhanismid ei taganud praktikas toimivat tõhusat ja kohest menetlust kooskõlas EIÕK artiklist 2 tulenevate riigi menetluslike kohustustega. Aja möödumine pikendab lähedaste kannatusi. EIK ei saanud nõustuda niivõrd pika siseriikliku menetlusega isiku surma asjaolude tuvastamiseks. Riikidel lasub kohustus korraldada oma kohtusüsteem selliselt, et see võimaldaks kohtutel tegutseda kooskõlas EIÕK-ga. Eelnevast tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 2 rikkumise ka menetluslikust aspektist.
Resolutsioon
1. EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest aspektist;
2. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist;
3. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 703,80 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 25 000 eurot ja kulude katteks 409 eurot.
Viide terviklahendile: http://hudoc.echr.coe.int/eng#{“itemid”:[“001-172329”]}
ÕIGUSNÕU 
Lisa kommentaar